scrapbooking … ikka scrapbooking :P

5. nädala sketchi järgi tehtud lehekülg

Liblikas

Täna jalutasime poisiga pargis, siis kui ta magama jäin, sain keskenduda fotograafiale pildistasin loodust ja jahtisin liblikaid. Keda polnud aga liblikad. Oli tuuline ilm ja võib olla sellepärast nägin ma vaid ühte – siin ta on :

Toila park

Mõtlesime eile, et mis see väike vihm meid ikka segab.. ei sega ju. Ja läksime Toila parki jalutama. Kui jõudsime kohale, oligi see tibutamine juba lõppenud ja mõnus vörske õhk oli pargis. Toila park asub mere ääres ning kunagi oli seal ka loss, millest on järele jäänud mälestused ja see eelnimetatud park. Siin on see endine lossiplats, kus on nüüd igast lillepeenraid ja purskkaevud.

Samuti käivad vastabiellunud pruutpaarid seal ning panevad lukud keti külge. See kett kaitseb jalutajaid allakukkumisest ning umbes 10 meetri pikkune kett on täis neid lukkusid. Ilus traditsioon aga suht mõtetu, sest pidevalt korjatakse neid lukusid sealt ära ja taas tekkivad sinna uued asemele

Ma nagu ikka pildistasin loodust ja lilli, mis olid nii värsked ja “pisaraid” täis peale vihma

Toila park on täis igasuguseid põnevaid kohti, üks neist on nn koobas, mis algab tõenäoliselt seal sama skus lõpebki nii väike on teine. Tegelikult ta on vist päris kaugele ulatuv, sest sealt sees jookseb välja allikas.

Ning vaade merele. Natuke merd peaks ka näha olema

Üldiselt jäin rahule jalutuskäiguga, kuigi see polnud esimene kord seal, kuid ikkagi on huvitav. Tegin ka rannas pilte lapsest ja nendega ma hakkangi vist isegi täna tegema 4 nädala sketchi järgi scrapbooki lehekülge.

3. nädala sketch

Seekord siis selline lehekülg. Kuna nädalate sketchide järgi ma teen lehekülgi väiksema lehe peal, siis kogu aeg üritan ruumi maksimaalselt ära kasutada. Seetõttu tegin tasku, selle peale siis kleepisin suuremat fotot. Tasku sees on väljavõetav TAG, millel on tekst poja oskuse kohta – kõndimine

varganägu

Mu kass ajab mind vahest pöördesse. Muidugi ma olen ise ka süüdi osaliselt. M ju tean et see rotinägu varastab kõike, mis pole peidetud. Nimelt tegin täna ma kiirelt ja maitsvalt makarone singiga ja tomatikastmega. Jätsin pannile nad ja läksin tuppa sööma. Tulin mõne aja pärast kööki ja mida ma näen – oh üllatus, see varganägu nokib kõik singitükid pannilt aga makarone jätab alles. Pilt oli siis selline, et pealt ei paistnud enam üldse singitükke, ainult makaronid olid. Sest see nn kass sõi kogu sinki pealt ära. Ja mis sest et tomatikastmes. See teda ei takista. Eile ta oli kuivatatud kala jahil. Oli meil lahtine pakk köögis, suht kõrgel riiulil (omast arust peitsime sinna). Mõne aja pärast kostus köögist jubedat kolisemist – see *ebasobiv väljend* kass püüdis riiulilt kala kätte saada aga selle asemel ajas kogu kraami põrandale ja ise potsatas ka alla.
Ma ei tea mis värk on, see kõuts arvab et ta on kõige kavalam. Hommikul ta röökib jubeda häälega, et tööle minev issi annaks talle süüa. Umbes 15 min pärast tavaliselt tõusen ka mina. Selleks ajaks taldrik on tühi ja kass röögib juba mind nähes sama kõvasti, nagu ta oleks Aafrikas nälginud aasta aega. Õhtul kordub sama. Kass alati jookseb ukse juurde ja jubedalt karjub kui issi on veel trepikoja uksest sisse astumas. Niimoodi ta nõuab süüa. Kaval ants. Mis sest et ta alles söönud. Siit saab, sealt saab ja vahepeal varastab ka midagi. Õudus ruudus.

2. nädala sketch

PK-s scrapbookinduse teema ei lase lõdvaks lasta püksirihma ning hoiab meid toonuses st seda, et iga nädal üritan teha lehekülge etteantava skeemi järgi, siis vähemalt ei jää see album unarusse

Leheküljed on natuke harjumatutes värvitoonides, katsetasin esimest korda teha leekülge mustal taustal. Katsetan kõiki värve ühesõnaga