Mõtlesime eile, et mis see väike vihm meid ikka segab.. ei sega ju. Ja läksime Toila parki jalutama. Kui jõudsime kohale, oligi see tibutamine juba lõppenud ja mõnus vörske õhk oli pargis. Toila park asub mere ääres ning kunagi oli seal ka loss, millest on järele jäänud mälestused ja see eelnimetatud park. Siin on see endine lossiplats, kus on nüüd igast lillepeenraid ja purskkaevud.
Samuti käivad vastabiellunud pruutpaarid seal ning panevad lukud keti külge. See kett kaitseb jalutajaid allakukkumisest ning umbes 10 meetri pikkune kett on täis neid lukkusid. Ilus traditsioon aga suht mõtetu, sest pidevalt korjatakse neid lukusid sealt ära ja taas tekkivad sinna uued asemele 
Ma nagu ikka pildistasin loodust ja lilli, mis olid nii värsked ja “pisaraid” täis peale vihma
Toila park on täis igasuguseid põnevaid kohti, üks neist on nn koobas, mis algab tõenäoliselt seal sama skus lõpebki nii väike on teine. Tegelikult ta on vist päris kaugele ulatuv, sest sealt sees jookseb välja allikas.
Ning vaade merele. Natuke merd peaks ka näha olema
Üldiselt jäin rahule jalutuskäiguga, kuigi see polnud esimene kord seal, kuid ikkagi on huvitav. Tegin ka rannas pilte lapsest ja nendega ma hakkangi vist isegi täna tegema 4 nädala sketchi järgi scrapbooki lehekülge.
