Bulgaariat avastamas – 3.osa

Nii et esimesel päeval otsustasime minna Varnasse. Mõtlesime, et kui me juba oleme seal, siis proovime ka nende kohaliku bussilikklust ära ja tagasi sõidame taksoga Varnast. Läksime siis bussipeatust otsima. Kõndisime maanteele umbes 2km, vaatame – bussipeatus on küll olemas aga teisel pool teed. ja maantee kaks suunda on omavahel on eraldatud piiretega, kuskil polnud mingit ülekäigurajast haisugi, rääkimata sellest et nendes piiretes oleks mingi auk. No ootasime kuni suurem autode vool läheb üle, jooksime üle tee, mees tõstis käru üle piirete, mina teisel pool juba võtsin vastu siis ronis mees ja hakkasime ootama millal läheb autode vool üle teisel pool teed. Uskumatu eks, et turistide piirkonnas kõik on nii “läbi mõeldud” täiega ekstriim.

tuli siis buss. Pilet ühele inimesele maksis Varnasse umbes 6 eeku. Bussis oli piletitädi, kes muudkui käis bussis edasi tagasi ja inises “bez bileta, bez bileta” et umbes kes ei ostnud veel piletit. Bussis Kristjan istus oma kärus ja minu arvates püstitas paigal rahuliku olemise rekordit. Selleks ajaks hakkas ta lõpuks ometi väsima ja jäigi magama.

Varnasse jõudes ronisime maha kesklinnas – seda on kerge ära tunda vot selle kiriku järgi:

jalutasime kirikust mööda ja mida ma näen – minu ees on suur hoone “varna Post” oujeee, ma rõõmust pidin vist oma kõndimisekiirust kahekordistuma ja hea et joostes sinna ei läinud Kristjan magas kärus ja meie nautisime rahu hetki.

läksime siis sisse uurima, mis asutus see on. Ma ei imestanud enam eriti, kui nägin et neil postkontoris kastid eraldi igasuguste kirjade jaoks. Et eraldi välismaa kirjad, eraldi varna sisesed kirjad, eraldi bulgaaria kirjad, eraldi pealinna kirjad, eraldi ebastandartsed kirjad (kõik mis on suurem kui 10×15)

siis läksime filateeliat üle vaatama. seal oli palju parema tujuga tädi aga ka natsa imelik. Aga see selleks. Seal filateelias oli kaupa palju rohkem. Aga on olemas üks AGA. Ümbrikule saab kleepida saatmiseks vaid mitme viimase aasta marke, vanu marke saab osta aga vaid kogusse. Ei tea mis imelikud asjad on Bulgaarias selle postiga.

siin on pilt filateelia putkast:

Ühesõnaga sain ostetud paraja portsu marke ja raisata ära kogu vanaema pärandust filateelias (irwww, nali, pole mul lootustki pärandust saada) ja läksime siis linna peale jalutama mööda seda parempoolset tänavat:

Bulgaarias saab näha enamasti vanemaid autosid liikumas, vahest harva sõidab keegi mööda kalli autoga. Mööda tänavat kõndides aga tekitas minus väikest hämmingut see silt:

et siis “ettevaatust, kukkuvad esemed” mis esemed? kust kukkuvad? ja sellist silti nägin ma mitu linna peal. Äkki elanikud viskavad oma prügi akendest välja?

Poiss magas oma une ära ja ärkas ülesse. siis hakkas jonn pihta, no ei taha laps kärus olla kui ta juba kõndida oskab, eks mõtlesime, et sõidame õhtusöögiks tagasi hotelli. Võtsime takso. Oh.. poiss kes harjunud sõitma turvatoolis pidi leppima süles istumisega. Ja see ei õnnestunud kuigi hästi. Ta keerles ja väänles, hammustas mind ja üritas ukselingist tõmmata. Vahepeal suutis papud jalast ära tõmmata, hea et ma ülesse korjasin auto põrandalt. Ta röökis ja kisas, minu käed üritasid teda kinni hoida ja tema kasutades võimalust tiris mind juustest ja näpistas. Mul sõidu lõpuks närv oli nii must et ma peaaegu et tundsin, kuidas ma varsti hakkan ise haukuma nagu kuri koer. Hotelli jõudes hingasin kergendatult sisse – lõppes see õudne taksoga sõit.

Ees oli aga õhtusöök restoranis. Poiss oli ennast välja puhanud ja taas võis mölllata – toiduga mängida, tülitada kõrvallauas istuvaid saksa pensionääre, naeratada mu selja taga olevale noorele naisele ja pakkuda ta pojale ära ilastatud kurgi tükki.

No tõesti, mul olid juba täiesti närvid läbi. Läksime taas jalutama mööda seda ainsat kaubatänavat.. sinna ja tagasi. Kell oli juba suht palju – poisil aga und ei kusagil. Mõtlesime, et läheks lobby baari kohvi jooma. Lobby baar oli penskareid täis ja nende jaoks korraldati midagi diskolaadset. Kõik suitsetasid ümberringi… jõime oma kohvid ära, võtsime sampuse kaasa tuppa ja läksime.

Siis ootasime, millal poiss lõpuks magama jääb. Nii lõppeski see esimene päev.