Bulgaariat avastamas – 4. osa

*vahepeal olime haiged ja ei viitsinud kirjutada*

Kirjeldaks nüüd lühidalt ka ülejäänud päevi Bulgaarias. Tegelikult ülejäänud puhkus möödus suhteliselt sarnaselt esimesele päevale. Ülepäeviti käisime Varnas, sest enda St. Konstantini ülipisikeses kuurordis (mida võib nimetada kolka külaks) me käisime mööda seda ainsat kaubatänavat 4-5 korda päevas, tundisme nägupidi kõik müüjad, koeri kes vedelesid seal, kasse kes elasid restoranide juures ja üldiselt see oli igav. See oli tõeline saksa penskarite paradiis. Seetõttu käisimegi bussiga Varnas et vaheldust saada ja tagasi tulime peaaegu alati taksoga, kuna bussiliiklusele me ei saanudki pihta. Sinna sai vabalt sõita, tagasi aga ei saanud me kordagi bussi ära oodata. Poja tegi taksos igast trikke ja röökis nii kuis jaksas ja nii iga kord, nii et hotelli jõudes olin ma alati vihane ja närviline, nagu valvekoer kes valvab viinatehast joodikute eest

Paar sõna Varnast veel Esimest paar päeva otsisin nagu segane seal taskukalendreid. No tõesti, ma tulin iga kioski juurde ja küsisin, kas neil on taskukalendreid? alati noogutati ja mina olin paar esimest sekundit väga häppi kuni kõrvudeni jõudis alati üks ja sama “neee-eee”. Selgus tõsiasi, et Bulgaarlastel kõik asjad on tagurpidi vist, mitte nagu normaalsetel inimestel. Noogutamine tähendab neil eitamist! ja meie mõistes eitamine ja peaga pööramine tähendab neil jaatavat vastust! See ajas tõsiselt segadusse, eriti kui asi puudutas taskukalendreid lõpuks ometi leidsin ma paar kalendrit raamatupoes ning osa minu missioonist oli täidetud, milline kergendus

Jalutasime Varnas ringi, õigemini Varna kesklinnas ja kaubanduse piirkonas. Igal pool olid väikesed kohvikud, nagu suurlinnades ikka. Kiriku vastas oli vot selline ehitis, ma ei tea mis see on, aga torn oli ilus

sellest hoonest mööda jalutades algabki kaubanduse tänav:

ausalt öeldes ei olnud me shoppamisest huvitatud, kuna meie väikese lapsega see pole eriti nauditav ja teiseks ei ole ma teab mis shoppaja kui mul konkreetset eesmärki pole. Nii jalutasimegi lihtsalt. Silma torkas see, et suhteliselt palju ja rohkem kui eestis oli kesklinnas joodikuid ja igasuguseid kerjusi ja sante. Kusjuures nad ei istunud vaikselt oma kohapeal, vaid üks näiteks roomas mööda platsi, endal polnud jalgu, teine mingi vanamutt istus trepil üks jalg paljas ja nokkis oma haavu demonstratiivselt nii, et mul tuli öökimise isu peale kaastunde asemel. Kõik nad kerjasid raha, mütsid nende ees.

Oli palju hulkuvaid loomi, eriti koeri.

Mõtlesime mingi hetk süüa restoranis või kohvikus või mis iganes see oli. Tellisin toitu, teenidaja võttis vastu, ise veel mu ees luges ette mida tellisin. Tõi mull hoopis kallimat ja teist toitu. Ma küsisin, et miks vale toit toodi. Selle asemel et vabandada teenindaja järsku vihastas ja hakkas peaaegu et karjudes seal seletama et mida me temast tahame ja üldse kui ei meeldi võime ära minna. Mul oli ausalt öeldes kogu sellest Bulgaariast selleks hetkeks juba kultuuri šokk. maksime ära ja läksimegi minema, jalutasime edasi.
Jõudsime mingisuguse mereäärse piirkonnani, kus loodus oli ilus ja muusika mängis.

Jalutasime siis tagasi. Mõtlesime, et prooviks ikka bussiga ka tagasi sõita. Taksojuhid varnas ja Bulgaarias ei ole väga ausad ja neilt mingi hinna eest ei saa seda, et nad paneks taksomeetri käima. Nad pigem ei sõida kuhugi. St et nad dikteerivad konkreetselt hinda ette, mida sa neile maksad, kuigi kõigil taksodel on taksomeetrid olemas ja km hind on 2-3-4 korda odavam kui see mida turist peab maskma. aga nad lihtsalt ei ole nõus sisse lülitama! ja mida sa teed..
sõitsime siis bussiga. Konduktorilt palusime et ta ütleks eile millal meie peatus. No ta ütleski. Ronisime bussist välja esimesel silmapingul meie kuurortis aga tundus kuidagi võõras, justkui kohalike elupiirkond. Läksime siis teed otsima. Selgus, et me sõitsime meie peatusest paari kilomeetri võtta mööda edasi esimene mis meile ette jäi oli imelik hoone, mille kõrval asus veel üks, mis meenutas matusebürood. Selle ees istusid vanurid, hoone ees seisis kiirabi.

Ühesõnaga meile tundus, et see oli mingi vanurite kodu ja seal sama soli ka mingi tseremooniahoone, kus neid maeti. ja meie sattusime nende hoovi. kiirustasime väravate juurde, selleks et jõuda teele pidimegi mööduma nende hoovist. Väravate ees oli mingi madratsite hunnik ja kogu pilt oli ülimalt masendav.

Jalutasime omast arust meie hotelli poole. Ja siis oh ime, ma nägin esimest korda postkadti, mis seisis tänaval!
Hiljem nägin neid veel paar tükki ja kõik olid samasugused

Meie teele jäi ette ka kummaline bassein. Tegemist oli tasulise ujumiskohaga, bassein mis oli ehitatud termaalse vee allikale, vesi oli seal väidetavalt rikastatud erinevate mineraalidega ja 30 kraadi soe. Sissepääs oli üks kord umbes 100 eeku ja suur silt teavitas külastajat, et see vesi seal on raviv, olid loetletud terve nimekiri haigustest, muuhulgas erinevate vastikute nimetustega nahahaigused, suguhaigused, günekoloogilised haiguses ja muud. Ümbruskond selle basseini ümber haises täiega mingi mädavetikate ja millegi veel järele. Peale selle sildi lugemist ma mõtlesin, et ma isegi tasuta ka ei läheks sinna suplema selle haisu sisse.
veel seisis selle territooriumil mitu väikest putkat, kus tõenäoliselt tehti massaazhi ei olnud väga ahvatlev

Läksimegi oma hotelli, õhtul tegime veel paar kohustuliku tiiru kaubatänaval hotelli lobby-baaris oli taas suitsupilv ja disko saksakeelse programmiga nendele, kes on 80+ aastat vana meie ei kuulu veel sinna vanusegruppi ja suits ka pole meie sõber, seega iga õhtu ei jäänud meil midagi muud üle kui võtta joogid kaasa ja minna oma tuppa

Järgmine osa tuleb varsti-varsti