Bulgaariat avastamas – viimane 5.osa

Ja jõudsingi nüüd viimase osani. Kokkuvõtlikult öeldes veetsime neid päevi selles väikses kuurordis mööda kaubatänavat jalutades ja üle päeva Varnas käies. Õnneks oli kaubatänaval olemas väike lasketiir, kus iga õhtu käisime mehega laskmas õhkrelvadest, minu lemmik oli vaieldamatult automaat päris lahe oli lasta, kuigi võrreldes pärisrelvaga see asi tundus väga kerge olevat ja minul loomulikult kõik tabamused olid seal kus vaja on, päris elus tuleb ette ka möödalaskmisi

Päeval käisime rannas, viimast paar päeva käisime mehega kordamööda päevitamas sel ajal kui Kristjan magas oma lõunaund. Rannas ta ei tahtnud üldse magama jääda. Vahest käisime ka kõrval asuvas pärisrannas.

Peab mainima, et kogu St. Konstantini kuurordis polnud ühtegi avalikku internetipunkti ja me ei saanudki netti minna, ainult Varnas saime korra käidud.
õhtuti peale jalutuskäike istusime terassil, mis asus hotelli katusel. Kord jätsin oma küpsise ja kohvi lauale ja ise läksin pildistama ümbruskonda, mees oli baarileti ääres midagi tellimas. Pärast läksin laua juurde tagasi ja avastasin et küpsis kadunud Kuradi kajakad seal nagu kotkad ju, muudkui teevad ringe ja ootavad hetke et varastada pärast üks Süüriast pärit mees kes juhuslikult nägi seda hetke naeris ja jutustas, kuidas ma olin seljaga laua poole ja kajakas kohe lendas küpsisele peale

peab ütlema, et need linnud on igal pool ka Varna kesklinnas, ei karda inimesi eriti ka mitu korda nägin kuidas mingi nagla kajakas põgenes suur tükk varastatud lavaši suus et siis välikohvikus keegi tellis omale sööki ja jättis korraks järelevalveta ja linnud ongi kohe platsis

Õhtuti vahest ka võtsin aja maha ja üksinda käisin hotelli lähedal jalutamas, ngu sai juba enne mainitud ei olnud hotellil oma supelranda vaid hoopis mingi sadamalaadne piirkond, kus iga õhtu päikeseloojangul tulid kalamehed et natuke kala püüda käisingi neid jälgimas ja pildistamas

Ja lõpuks saabuski see päev, millal pidime ära sõitma. Ausalt öeldes ma ootasin seda päeva, sest mul oli juba kopp ees. Päev enne seda selgus aga tõsiasi, et buss tuleb meile järele alles kell 6 õhtul et viia lennujaama aga hotellitoa peame vabastama kell 12 päeval. Ja 6 tundi olema “kuskil” koos meie väikese lapsega. Hotelli vastuvõtul töötasid väga ebameeldivad ja ebaviisakad mutid, kes ütlesid meile et ei ole mingit võimalust, et meie võiksime jääda kauemaks tuppa ja et see on meie probleem, et meil lennuk nii hilja väljub. seda kõike räägiti nii ülbelt et otsustasime välja kolida ja minna Varnasse ja siis juba lennujaama ilma Novatoursi transfeerita. Novatoursi esindajatel mõlemil oli telefon 2 päeva väljas (head esindajad, eks?) ja alles viimasel päeval saime ikka kätte esindajat et öelda, et me bussiga ei tule. Hotelli vastuvõtul palusime, et nad helistaks lennujaama et uurida kas seal on midagi pakihoiu laadset, et saaaksime kohvrid jätta sinna ja linna minna jalutama. Vastuvõtul taas väga ülbelt küsiti “kas te siis ei tea, et LOOMULIKULT on seal pakihoid ja see on ju lennujaam!” ja keelduti lennujaama infosse helistamast. Nagu pärast selgus, polnud lennujaamas pakihoidu, see pidi keelatud üldse olema. Nii siis kell 12 päeval olime juba oma kohvritega Varnas seiklemas, lennukini oli veel 8 tundi aega.

Olime vihased hotelli teeninduse peale, olime pettunud ka Novatoursis ja nende esindajatest ja üldse olime väsinud ebaviisakast Bulgaariast. Ei viitsi isegi kirjeldada seiklusi Varnas enne lennujaama minekut, aga väsitasime ennast päris ära ja läksime liinibussiga Lennujaama.

seest nägi lennujaam väga hale välja, polnud seal poode ja ainult üks kohvik. Tax-free shop oli ka ainult üks ja pisike. Üldiselt meenutas see mingit spordisaali kus polnud midagi teha. Lennuk taas hilines ja saime aega veeta teiste reisijatega lobisedes ja poja järgi joostes. Teiste reisijate käest saime teada, et teised kes olid Grand Hotell Varna ketti kuuluvates hotellides majutatud, ei olnud samuti rahul teenindusega. Samas mõned teised teistest hotellidest olid väga rahul, neil vedas hotelliga ja neid keegi ei tõstnud välja kell 12 toast ja isegi pakiti õhtusööki kaasa, meile ei antud isegi lõunasööki, kuigi nagu hiljem selgus oli meil lõunasöök veel hinna sees.

Poja taas tüütas kõiki, kes talle ette jäid, tuli igaühe juurde, katsus, tahtis sülle ronida, käekella sikutada või ehteid ja kolme tunniga mis me seal olime jõudis tuttavaks saada kõigiga, kes istusid meist 20 meetri raadiuses. Ta ei olnud nõus mul süles istuda ja muudkui jooksis ringi.
Lõpuks kui lennuk ikka saabus, olin ma nii õnnelik, et nüüd ehk saab puhata, sest kell oli juba pool kümme. Lennukis poja möllas tunnikese ja jäi magama.
Kui me maandusime Tallinna lennujaamas oli juba kesköö. Poja magas kuni pagasi kätte saamiseni ja siis tema aku sai täis laetud ja ta ärkas Kodus muidugi ei tahtnud ta magama jääda ja saime magama mindud alles kella 3 paiku. Ma olin nii õnnelik, et olen lõpuks Eestis tagasi.

Kokkuvõttes võib öelda, et Bulgaariat kui sellist tahaks ehk tulevikus veelgi näha, kuid ainult siis, kui reisi organiseerin mina ise, valin ise hotelli ja lennufirmat ja planeerin ise meie puhkuse. Novatoursi peale ma ei soovitaks kellelgi loota ja ei saa ka uskuda nende kataloogides hotellide kirjeldusi ja samuti ei tasu loota ka nende esindajatele Bulgaarias. Bulgaaria loodus on ilus ja on seal ka mida vaadata, kuid teenindus jätab paremat soovida. Lastega reisimiseks pole Bulgaaria eriti sobiv minu arvates. Aga siiski oli see reis omamoodi huvitav ja ma ei kahetse et seal käisime. Teistele aga soovitan minna pigem Türkki või Tšehhi või kasvõi Lätti mitte Bulgaariasse ja mitte Novatoursiga