August

Handmade wedding invitations, scrapbooking, käsitööna valminud kaardid ja pulmakutsed

  • Statistika

    • 780,961 vaatamist
  • I love Hobbyplace :)

  • Sisesta e-mail, et saaks jälgida minu blogide postitusi.

    Join 143 other followers

  • Рейтинг Скрапбукинга №1 в Рунете - ScrapTop.ru

Lugu sellest, kuidas 2 aastat tagasi poja siia ilma kiirustas

Posted by august &emdash; juuni 19, 2009


Kõik algas juba raseduse teisel poolel, kui pidin rasedusaegse kõrgvererõhu tõttu haiglas olema 4 korda. Arst kahtlustas, et algamas on toksikoos ning sattusin rasedate riskigruppi, pidin tihedamalt analüüse andma ja kontrollis käima. Mai alguses 28 nädalal jäin haigeks – sattusin jälle haiglasse ägeda bronhiidiga ja palavikuga üle 39, nädal aega antibiootikume ja tilguteid..

Haiglast välja saades oli nii hea meel, lõpuks ometi see haiglas olemine läbi, sain terveks ja saan edasi oma rasedust kodus “nautida”.. ma eksisin

Juba järgmisel päeval läksime abikaasaga Tallinna paariks päevaks shoppama, muidugi ma ei võtnud eriti midagi kaasa. tallinna jõudes hilja õhtul tundsin juskui hakkas vaikselt voolama minust midagi, mis meenutas vett. Hommikul ärgates otsustasime minna Fertilitasse kontrolli. Ma ikka ei saanud veel aru, kui tõsine oli olukord ja veel tegin nalja, et pole kaua “vabaduses” olnud, jälle haiglasse 🙂

Fertilitases Vaadati kiiresti mind läbi ja öeldi – teil puhkesid veed.. 29 nädalal. ilmselt just olnud põletiku tõttu.

Kiiresti poollamavas asendis sõitsime keskhaiglasse, millest sai mu kodu järgnevateks 5 nädalaks. Selgus, et lootevett on natuke olemas ning seega sünnitus ei hakkanud ise pihta ning sai seda sünnituse aega edasi lükata ning säilitada rasedust. Iga päev tiksusin seal ainukeses üksikpalatis ja ei teadnud mis homme saab, muretsesin kas laps tunneb ennast hästi? Mis edasi saab nii enneaegsest lapsest?
Olin iga päev valmis selleks, et algab sünnitus pihta ja ootasin seda, üritasin rääkida oma pisiga, et ta ikka oleks võimalikult kaua sees, et kasvaks seal ilusti (ja seda ta tegigi 🙂 !)

üle päeva või tihedamini võeti mul veenist verd, et jälgida põletiku näitajaid, käisin nagu narkar ringi, nii häbi oli oma käte pärast ja veenid olid lõpuks nii väsinud, et enam ei tahtnud hästi tilkasid läbi lasta – läbisin mitu AB kuuri. Kokku raseduse jooksul tehti mulle umbes 20 UH-t, ega täpselt ei mäletagi enam.

5 nädala möödudes UH näitas, et vesi on täitsa otsas ning laps enam seda juurde ei tekita, rasedust oli juba 33-34nädalat ning otsustati esile kutsuda sünnitust. Viimase hetkeni lootsin, et ehk sünnitus ise algab, kuid poiss hoidis ikka seal sees kõvasti kinni ja ei tahtnud ise välja tulla vaatamata sellele, et vesi on otsas ja igasugused jamad selja taga
Nii siis 19 juunil 2007 mina rõõmsalt läksin sünnitustuppa esilekutsumisele. pandi tilk peale.. hakkasid valud pihta. Tuli arst kontrollima avatust – ei midagi. keerati tilka juurde, 6 t möödudes – ikka ei midagi. valud olid väljakannatamatud aga emakakael ei avanenud. pandi epiduraal peale. Kuna oli enneaegne sünnitus ja veed ammu läinud siis oli mul pidevalt KTG peal ja mina lamavas asendis. Möödas 14t – valvearst vaatas veel kord – ikka pole avatust. Otsustas edasi stimuleerida. ma olin juba nii läbi, tundsin järsku ennast väga halvasti, hakkasin oksendama ja tõusis palavik 39. Ämmaemand arvas, et aitab stimuleerimisest, nagunii ise ei sünnita ja lapse südamelöögid olid juba 180 kanti pidevalt. Arst aga mõtles, et ei, küll sünnitab ise.

võeti verd, mis näitas et on tekkinud põletik. 18 tundi möödudes kella nelja paiku öösel läksid lapse südamelöögid halvaks, siis läks juba kiireks ja viidi mind opituppa. Kell 04.10 20 juunil 2007 sündis mu pisipoeg. kuulsin vaid õe sõnu “laps hakkab väsima”, näidati teda mulle kiiresti ja viidi minema.
Mina aga olin transporditud intensiivi, suutsin vaid mõelda selelle, kas mu lapsega on kõik korras? Kohutav tunne, laps hakkab väsima.. mis mõttes!?

Laps aga oli reanimobiiliga mitme tunni pärast viidud hingamisaparaadi alla reanimatsiooni lastehaigasse. Pisike ei suutnud enam ise hingata, tal oli äge põletik mis tekkis ilmselt sünnituse ajal. Helistasin reanimatsiooni arstile – lootsin kuulda häid uudiseid.. kuulsin aga et laps on üliraskes seisus, diagnoosiks siis äge põletik (kahtlustati sepsist) ja ka õhkrind ning et kahjuks võib VEEL halvemaks minna. narkoosi all paigaldati talle rinda torukest, mis ilmselt viis selle õhu välja, muidu see oleks surmav olnud. ajus leiti verevalum (hiljem ta ise imendus) ja südames oli auguke, mis on iseloomulik enneaegse lapse jaoks. Ma lihtsalt nutsin kõva häälega haigla koridoris, meeletu hingevalu.. ei suutnud paigal püsida, poolkõveras peale operatsiooni käisin mööda koridori tilguti kaasas… raviti ka minul seda kohutavat põletikku. kui tilguti sai ära võetud, läksime mehega kohe reanimatsiooni last vaatama. Enne kui saime sisse, pidime ootama. Ma lihtsalt nutsin ja arvasin juba kõige hullemat. Kui saime lapse juurde, vaatasin seda pisikest poissi, kes on mu esimene poeg, minu väike ime. ta oli narkoosis, tema eest hingas aparaat, ümberringi olid torukesed, kanüülid ja piiksuvad aparaadid. Ma iial ei unusta seda toredat medõde, kes seletas meile kui tõsine olukord on, kuid erinevalt eelmistest arstidest ei matnud maha meie lootust, et ta saab terveks. Just tänu temale ma sain aru, et tõesti peab viimase hetkeni lootma ja võitlema, ei tohi loobuda, peaks rääkima mõtetes oma pisiga ja saatma talle jõudu ja jaksu.

5 päeva oli ta reanimatsioonis kriitilises seisus.. (sellest kohutavast ajast ei tahagi rääkida). Mina aga sel ajal olin haiglas, temast nii kaugel teises linnaotsas…vaatasin emmesid, kes rõõmsalt olid oma pisikestega… Alguses pandi mind palatisse, kus oli veel kolm emmet ja kõigil lapsed kõrval – ainult minul polnud. Neil käisid külalised, pidevalt käis üks suur õnnitlemine ja nunnutamine, mina aga lamasin kardina taga ja nutsin, kui piinarikas see on ja miks nii tehakse? Siis palusin et viiaks mind üle günekoloogia osakonda. seda nad tegidki. Kohutav tunne, et mul ei ole mu pisikest kõrval, et ma ei saa lõputult vaadata minu armsakest.. aga vähemalt üksikpalatis.

6-l elupäeva viidi teda intensiivi üle, sain lõpuks tema juurde lastehaiglasse, sain last esimest korda sülle võtta.. ei suutnud ennast tagasi hoida ja nutsin õnnest, et mu pisike ime on mul süles, et ta on elus, et ta sai hakkama.
2 nädalat olime lastehaiglas ja kosusime, päevitasime mitu päeva kuna bilirubiin oli väga kõrge, tehti aju ja südame uuringuid, õppisime rinnast sööma, lõpuks võeti ka sond ära ja saime koju 3-nädalaselt.

Alles siis, kui jõudsime lapsega koju ja hiljem saime haiglast väljavõte haigusloost, leidsid kinnitust meie kahtlused Keskhaigla lastearstide vale tegutsemise kohta, mida kinnitas mitu sõltumatut arsti. Nimelt sündis poja kopsudega, mis enneaegsuse tõttu olid avamata. Ei tea, kuidas see KH arstidel kahe silma vahele jäi, aga mulle väideti, et tal kopsud arenenud välja ja ravitakse hoopis kopsupõletikku. Lisahapniku pumpamise tagajärjel rebenes lapsel kops ning tekkis õhkrind seejärel viidigi teda reanimatsiooni. Et siis KH arstid olid teda oma vale raviga peaaegu surmani viinud ja veel vaikiti seda maha. Kui last oleks koheselt saadetud lastehaiglasse (kuna ainult neil on õigus teha surfaktantravi kopsude avamiseks) siis võiks see kriitiline olukord olemata olla.

emaks saada oli raske, aga praegu võin öelda, et kõik kannatused ja läbielamused olid seda väärt

Poja oli sündides 2226gr raske ja 47sm pikk

Advertisements

4 kommentaari to “Lugu sellest, kuidas 2 aastat tagasi poja siia ilma kiirustas”

  1. mermaid said

    Ajasid mu nutma praegu… kui kurb ja samas nii õnnelik lugu!!!
    Nii palju üleelamisi!!

    Palju õnne teile kahe aastase sünnipäeva puhul!!!

  2. Krissu20 said

    Minul on ka pisarad silmas. Nii palju valu ja samas ka rõõmu. Tohutult vaprad olite ja olete! Jõudu ja jaksu edaspidiseks ja palju õnne! 🙂

  3. Нуча said

    ты – молодец и я тобой горжусь!!!!

  4. altairi said

    Oh issand, milline möödalaskmine arstide poolt! Ka mina lugesin seda pisarad silmis. Kuid õnneks on see nüüd kaugel seljataga ja sinul tubli pojake kasvamas. Tublid ja tugevad olite. Jõudu ja jaksu teile edaspidisekski.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: